Elas kord ükssarv. Tal oli väga ilus sinine lakk ja sinine saba. Sarv oli veel väike, sest ükssarv oli väga noor. Ükssarve metsas ei elanud rohkem kedagi. Vähemalt ükssarv ei olnud kedagi näinud. Nii kõndis ta nukralt mööda metsaradu. Ta pidas üksinda jaanipidu, sünnipäeva, jõule...
Ühel päeval oli ta üksinduse üle eriti kurb. Kurk ka valutas.
Korraga märkas ta väikest karu. Karu ehmatas ja puges põõsa alla. Puges põõsa alla ja hakkas nutma. Ükssarv püüdis karu igat moodi põõsast välja meelitada, kuid miski ei aidanud. Lõpuks hakkas ta laulma. Ja imelik küll! Mida rohkem ükssarv laulis, seda vähem ta kurk valutas! Karupoeg tuligi peidust välja ja tunnistas, et tegelikult tahaks ta endale head sõpra, aga pole kusagilt leidnud. Igalt poolt on otsinud: põõsaste alt ja kännujuurikate vahelt, puuõõnsustest ja heinahunnikutest. Pole kuskilt otsida enam.
Ükssarv vaikis, kuulas ja ütles siis, et temagi otsib sõpra.
“Aga saame siis sõpradeks!” otsustasid nad, naeratasid teineteisele ning keksisid õnnelikena üle aasade, mägede ja jõgede kohal kaarduvate sildade.
Ühel päeval nina sügades märkas ükssarv, et sarv kasvab. Tead, mida see tähendas? Seda, et kätte oli jõudnud ükssarve sünnipäev. Ja seekord ei olnud ükssarv enam sugugi üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar