Anna muinasjutt kurjast kuningannast

Koolivaheaja lugemiseks teile Anna auhinna võitnud muinasjutt:
Elas kord kuninganna. Ta oli ilus ja viisakas, aga väga kuri. Teiste peale ta kuri ei olnudki, riidles ainult kuningaga. Kogu aeg riidles. Alustas kohe hommikul.
“Mis sa kisud kogu aeg tekki enda peale!”
“Jälle sa jätsid oma mustad sokid voodi alla vedelema!”
“Miks sa vajutad hambapastatuubi valest kohast?”
Kuningas läks kurvalt troonisaali. Kuninganna tuli riidles tema järel.
“Miks sa tallasid poriste saabastega kõik lossi põrandad mustaks?”
“Kus sa oled kolanud? Kroon jälle mõlkis ja kalliskive on puudu!”
“Ära kiigu trooniga!”
“Mis sa nokid oma nina!”
Kuningas läks söögisaali. Kuninganna tuli ja riidles seal ka.
“Jälle sa tulid sööma ja ei pesnud käsi!”
“Ära lurista kogu aeg!”
“Mis sa kolksutad lusikaga vastu kausi põhja!”
“Varrukaga siis pühitakse suud?”
Isegi öösel riidles kuninganna, et miks kuningas nii kõvasti norskab.
Kuningas oli täitsa läbi. Ta läks võluri käest nõu küsima.
Võlur ütles: “Iga kord, kui kuninganna riidleb, kingi talle mingi ehe. Naistele meeldivad ehted. Siis nad ei ole enam nii kurjad.”
Kuningas tegigi nii.
Kuninganna hakkas riidlema: “Jälle sa närid küüsi!”
Kuningas kinkis talle sõrmuse.
Kuninganna kurjustas: “Ära urgitse kahvliga kõrva!”
Kuningas kinkis talle kõrvarõngad.
Ja niimoodi kogu aeg.
Kuninganna ei olnudki enam väga kuri. Aga kuningas jäi väga vaeseks. Ühel päeval tal ei olnud enam raha, et kuningannale kingitust osta ja kui kuninganna tuli jälle riidlema, et miks kuningas on oma musta pesu padja alla toppinud, ohkas kuningas, võttis padja alt riided ja viis need mustapesukorvi.
Kuninganna oli imestusest vait.
Kui kuningas vaikselt taskurätikusse nina nuuskas, sussid nagi alla kõrvuti asetas ja viigipüksid riidepuuga kappi pani, siis kuninganna juba naeratas.
Lõpuks ei olnud kuninganna enam üldse kuri. Nad mõtlesid koos kuningaga, kuidas ehted kasulikult maha müüa ja tegid selle rahaga oma rahva elu paremaks.